JÄRGMINE PALUN

     Sõnapaar on kindlasti tuttav kõigile, eriti vanusegrupile 30+ . Nii algasid visiidid arstile.
  "No mis siis meil mureks on?"  -" Pea valutab ja süda ka , tohtrihärra".- "Üks tablett kolm korda päevas. Peale sööki." " Kui ei aita tulge nädala pärast tagasi." Selline oli tüüpiline vestlus patsiendi ja tohtri vahel. Vahel aitas, vahel mitte. Tuli tagasi minna. Ja nagu näha- elame veel. 
     Mõtlesin kaua käesoleva loo pealkirja nuputades. Lubage veel eelloo teemal üks lühianektoot ja siis tõsiselt asja manu. Arstkabinetis haige ära kuulanud arst kolleegile: " mis me siis teeme, kas jätame ellu, või hakkame ravima?"
        Sellised mõttemeenutused tulid pähe peale eilset kohtumist päästeameti juhtkonna esindajaga kus "mängiti" leinamarssi Puka päästekomandole.Tõsi küll trummipõrinat polnud ja pealegi Puka pritsumeeste puhkpilliorkester ka ammu ammu kalmistu leinapuude rüpes.  Loomulikult elanikkonnaga diskussioon ei saanudki muuta enam midagi. Samuti eelnevad läbirääkimised vallavanema ja maavanemaga oli vaid vormitäiteks. Ka kaalukad argumendid, mida vallavanem korduvalt rõhutas: aegade hämarusest tervele eestimaale tuttav "PUKA PRITSIMEES" kui ka valla eripära, meil on neli mööbliga tegelevat ettevõtet, kuulati viisakalt ära. Peamiseks ja ainsaks vastuargumendiks muidugi komandode päästevõime suurendamine  kohalikku elanikkonda ei rahulda. Kuidagi õõnsaks võtab. Oma elamu kindlustamine tühjendab maapensionäri rahakotti niigi pea kümnendiku võrra aga meedia juba hoiatab,et kindlustusmaksed päästekomandode kaugenemise tõttu võivad tõusta. Mis parata, kannata alasi - kui saad vasaraks -siis löö.
     Ei hakka loetlema mis juba kadunud, hääbunud. Kellele aga lüüakse hingekella homme? Pole eriti raske arvata: keskkool. Jah- järgmine on keskkool, kurb,aga kibe tõde. Selles, et valda jääb põhikool on paljude miinuste hulgas lohutuseks ehk see, et lõpuks ometi saab selgus maija. Saab paremini keskenduda hariduselu korraldamisele vallas.
         JÄRGMINE  palun:  apteek? sidejaoskond?? kauplus??? Kurat seda teab, ega suurt ju võtta polegi´. Mis siis jääb? Kindlalt kui kalju võin väita, et jäävad  mälestused (neid õnneks ei saagi keegi võtta) ja lootus. Ühinegem Lutsu "Kevade" nimikangelase KIIRE alias Margus Lepa öelduga :
" Tahan ,et see loll elu ükskord otsa saaks!"