Viis aastat vaid suure juubelini ja mõni päev tänavuste pidustusteni. Seepärast teeme täna nii, et otsime kompromissi emotsioonide ja reaalsuse vahel. Kuigi olen seda meelt, et oleme liiga tugevalt vastandumise kammitsais: hea-halb, õige-vale, suur-väike, rikas-vaene, virk-laisk, must-valge jne. Need on ju piltlikult öeldes ühe asjaloo kaks otsa, aga oi oi kui palju mahub nende vahele. Sinna siis täna piilumegi. Esimesed 35 aastat jäägu ajaloolaste ning ajaloohuviliste pärusmaaks, järgmise 35-ga olgu nagu oli. Meie rahvuslikud tunded said ju alguse aastast 1988 sini-must-valge lipu tunnustamisest kui rahvuslipp, Balti ketist või Hirvepargi miitingust. Kahtlemata võib neid sündmusi emotsionaalsuselt kui ka oma reaalsusega tipphetketeks lugeda. Edasi, nagu öeldakse kõik on enda teha, ka meie vallas. Tehtu üle sellel perioodil tuleb rõõmustada. Restaureeritud rahvamaja, staadion, külalistemaja Kuigatsis, laste mänguväljakud ja korrastatud pargid on ju vallarahvale ja külalistele vajalikud ja kasutamist leidnud. Jääme kahe jalaga maapinnale, ega enamaks vahendeid ja jaksu polnudki, sest igapäevane argielu vajab ka elamist. Raske ja keeruline teema. Tõdeme ju, et aasta aastalt väheneb elanike arv vallas, õpilaste arv koolis. Sellest tulenevalt ka riigi poolt eraldatud rahalised vahendid eelarves. Kõike seda olen oma eelnevates blogides käsitlenud ja käsitlen ka tulevikus. Täna on põhjust otsida ikka positiivsemat poolt. Ja ega seda head nii väga vähe polegi. Isiklikult mind on rõõmustanud Aakre külaseltsi tarmukus ja tegevused. Märgiks äsja korraldatud vastlapäeva tähistamist, lusti, lõbu ja rõõmu küll ja üleküll. Muljeid ja meenutusi tänini. Ehk teenimatult vähe on seda meedias eriti ajalehtedes lugeda. Mis parata, paremini müüb ikka elu pahema poole kajastamine, mis loomulikult pole mingi uudis. Kahtlemata on minu blogid ka samast ooperist. Tõele au andes jäi see kiidulugude periood õnneks selja taha. Meenutan siin kerge muigega seda aega, kui otsisin üles lauasahtlist tänukirjad ajalehelt Valgamaalane. Neis oli tunnistatud artiklid-olukirjeldused sovhoosi tublidest töötajatest kuu parimateks. Ka praegu saame ju lugeda tublidest inimestest ja nende tegudest. Kui aga story on nii üle ehitud ja kubiseb enesekiitusest, paneb see mind taas muigama. Seepärast meeldib mulle võimuloleva presidendi seisukoht, mitte autasustada vabariigi aastapäeval valitsustegelasi ja poliitikuid. Mitte grammigi ei pisenda see lugupidamist Eesti Vabariigi vastu, pigem vastupidi. Veelkord vabariigi aastapäevaks PALJU ÕNNE sulle EESTI - PALJU ÕNNE kõigile- PALJU ÕNNE Puka valla kodanikud, blogilugejad. Õnnitlused ka kunagisele kaastöötajale Väino Sarnetile Valgetähe teenetemärgi omistamise puhul.
No comments:
Post a Comment